Miks ma tegin erakliiniku?
Kui hästi lühidalt vastata, siis
selleks, et patsiente kiiremini ja paremini aidata.
Töötades aastaid Tartu Ülikooli Kliinikumis taastusarstina, sain ühel hetkel aru, et patsiendid jõuavad minu juurde liiga hilja, kuna on oodanud pikalt järjekorras ja kannatanud pikalt valu või mõne kehaosa liikuvuse piiratuse käes ja ei ole osanud ise enda heaks midagi teha. Nad on lootnud, et kui saab arsti juurde, siis saab kiirelt oma tervisemurele lahenduse.
Tegelikkus on see, et ambulatoorses taastusravis arst ise ei ravi patsienti, vaid hindab olukorda, diagnoosib, teeb vajadusel uuringuid ja kirjutab ravimeid ning suunab raviprotseduuridele või mõne teise spetsialisti, nagu näiteks füsioterapeudi, tegevusterapeudi või psühholoogi vastuvõtule, kuhu on jällegi vaja oodata oma järjekorda. Taastusravile pääsemine võib kesta 3 kuud kuni 6 kuud ja siis on juba tegemist kroonilise probleemiga, millest tervenemine on väga keeruline.
Olen aastate jooksul õppinud palju ravimeetodeid ja võtteid, mille rakendamine annab kiiresti tulemusi. Kuid sellise töövormi juures nagu eelnevalt kirjeldasin, ei olnud võimalik neid rakendada. Seega leidsin, et ainuke võimalus on patsiente kiiresti aidata, on pakkuda oma oskusi neile, kes ise oma tervise eest vastutuse võtavad ja soovivad kiiret lahendust oma probleemidele. Saan aidata patsiente, kes hoolivad enda tervisest ja on motiveeritud endaga tegelema.
Minu vastuvõttudel käib väga palju kroonilise valuga patsiente, kelle valu on kestnud aastaid...
… ja nad käivad erinevate eriarstide vastuvõttudel, kus endiselt otsitakse füüsilist põhjust valule, tehakse erinevaid uuringuid ja määratakse järjest rohkem tablette, kuni öeldakse, et teil on ravimisõltuvus ja ei ole enam midagi teha, peategi valu kannatama.
Õige käsitlusega, patsientide nõustamisega ja õigeaegse ravile pääsemisega oleks võimalik seda vältida.
Patsient peab suutma ise ennast aidata, jõudma juurteni, mis on need faktorid, mis ei lase valul taanduda. Valu on kaitsereaktsioon ja sageli on see hoiatus patsiendi enda käitumise ja tegevuse suhtes, et midagi tuleb muuta oma elus, mitte valu maha suruda valuvaigistitega, mis tegelikult ei aita. Enamasti on põhjus vales elustiilis, vales töö ja puhkuse vahekorras, vales toitumises, üle- või alatoitumuses ja vaimses ülepinges jne.
Selleni ei ole arstil vastuvõtu ajal võimalik jõuda, selleks on vaja mitmeid kohtumisi, nõustamisi ja patsiendi poolt n.ö. kodutööd ja usku endasse ning tahmist muudatusteks, ainult nii on võimalik et valu ülemäärane tajumine väheneb.
Patsient peab tegelema kõigi oma probleemidega, keha ja vaimuga. Ravimiretseptide asemel peaksime välja kirjutama toitumiskava, liikumisretsepti, soovitama meelt rahustavaid võtteid, näiteks meditatsiooni. Oluline on hea uni, tervislik toit, piisav füüsiline aktiivsus, puhkus ja aeg enda jaoks, mitte 24/7 tööl ja arvutis või telefonis. Kogu aeg ei pea olema kättesaadav ja ei või ennast haigeks töötada.
Kui oled valmis ka ise oma tervise eest vastutuse võtma, ja soovid kiiremat lahendust oma probleemidele, ootan Sind vastuvõtule!