Kaelavalu leevendustest
Kaela- ja õlavöötme valu on üks sagedasemaid põhjuseid, miks patsiendid taastusarsti või füsioterapeudi poole pöörduvad. Ainult alaseljavalu võib konkureerida selles osas.
Kaelavalu põhjused
On väga palju ebaadekvaatset infot kaelavalude põhjuste kohta, mida patsiendid ise leiavad, aga ka mida arstide poolt räägitakse neile. Näiteks on väga sage, kus räägitakse, et kaelavalu on tingitud halvast rühist või kõverusest lülisamba kaelaosas, kuigi uuringud on juba mõnda aega tagasi tõestanud, et see hüpotees ei pea paika. Kaela muutunud asendist ei tule kaelavalu.
Uuringutega on tõestatud, et kaelavalu tekkes mängivad rolli järgmised tegurid:
- ülekaal;
- suitsetamine;
- töö ja eraeluga seotud psühhosotsiaalsed tegurid;
- korduvad ühetaolised liigutused;
- täpsust nõudev töö;
- pikaajaline töötamine olles pea ettepoole kaldu;
- pikaajaline istumine tööd tehes;
- sundasendid nn kummargil asendis töötamine.
Lihaspinge kaelas ja õlavöötmes, kaela liikuvuse piiratus ja valu käivad sageli käsikäes. Kuna ei ole üht väga selget põhjust kaelavalule, siis müüdid ei kao kiiresti ja räägitakse ikka et lülisamba muutused ja lihaspinged suruvad närvidele ja annavad kaelavalu. See on täiesti vale.
Üks kõige levinumaid eksiarvamusi meedikute poolt on, et valu põhjustavad röntgenis, kompuutertomograafias või magnettomograafias leitavad kulumise muutused (degeneratiivsed ehk kulunud diskid, jms). Paljudel inimestel, kellel on leitud selgeid kulumise muutusi lülisambas, ei ole mitte mingisuguseid kaebusi. Ainult vähestel on ja sedagi lühikest aega. On leitud, et üle 40-aastastest inimestest umbes 50%-l võib leida diski sopistusi, mis ei tee valu ja isegi 20-aastastel on üllatavalt palju spondüloartroosi (Brinjikji et al 2015). Need radioloogilised muutused mängivad rolli ainult siis kui on vastav sümptomatoloogia (nt kliiniliselt radikulopaatia leid).
Kaela liikuvuse piiratus, jäikus ei pruugi olla valus, kuid patsient muretsemise ja teadmatusega võib endale valu tekitada.
Teadusuuringutest tuleb välja, et naistel on 60% enam kaelavalu kui meestel ning 20%-l naistel tekib krooniline kaelavalu rohkem võrreldes meestega. Naised kannatavad rohkem ka teiste krooniliste valude käes, nagu näiteks fibromüalgia, mis on ebaselge geneesiga krooniline valu. Sellega kaasneb üldine väsimus jm. sümtomid, k.a. ülitundlikkus. Sageli algab see regionaalsest valust (kaela ja õlavöötmest, aga ka alaseljast, kõhuvalust). Miks just naised, mitte mehed? Mitte keegi ei tea.
Kuidas saan olla kindel, et mul ei ole mingit tõsist haigust?
Rusikareegel on, et kindlasti tuleks minna arsti juurde, et arst saaks teha põhjalikuma hindamise, kui esineb vähemalt üks allpool toodud kolmest variandist:
- Kui kaebused on püsinud muutumatuna üle 6 nädala
- Kui valu on tugev ja vaatamata ravisoovitustele on pigem kaebused süvenenud
- Kui esineb vähemalt üks „punane lipp“
Mis on need „Punased lipud“?
- Koputus lülisambale tekitab valu ägenemise;
- kaalulangus ilma põhjuseta;
- seletamatud palavikud/külmavärinad;
- äge peavalu, kuklakangestus ja /või palavik, ja/või vaimsed häired;
- väga tugev äkki tekkinud peavalu („pikselöögi peavalu“) , millel võib olla mitmeid põhjuseid ja mida peab uurima;
- tugev uus valu ühes kaela pooles ja peas;
- jäsemete nõrkus, tundlikkushäired, koordinatsioonihäire, kiirguv valu;
- ebaselged iivelduse ja /või oksendamise episoodid;
- steroidide ja teiste ravimite väärkasutamine, HIV võivb olla ka kaelavalu riskifaktoriks;
- kui on lisaks kaelavalule tekkinud mingid muud tervisehäired.
Kaelavalu diagnoosimine
Täpse diagnoosi panemine kaelavalu korral ei pruugi olla võimalik. Kuna kaelavaluga patsientide prognoos on enamasti suhteliselt hea, võib sümptomeid ravida ka ilma spetsiifilise diagnoosita, kui tõsised haigused, üldhaigused ja kohest ravi vajavad haigused on välistatud.
Arsti poolt läbiviidava küsitluse ja kliinilise uurimise eesmärk on teha kindlaks, kas tegemist on tõsise haiguse või üldhaigusega (spondüloos või anküloseeriv spondüliit) seotud kaelavaluga ja hinnata, kas tegemist võib olla närvijuure kompressiooni või müelopaatiaga. Lisaks konkreetsetele testidele peaks arst hindama ka patsiendi funktsioonivõimet, mis lahtiseletatult tähendab küsimusi igapäeva tegevuste, psüühilise seisundi ja sotsiaalse olukorra jne. kohta.
Kaelavalu võimalikud mõjud funktsioonivõimetele
Meeleelundid ja valu – valu võib segada kõiki tegevusi ja magamist. Pearinglus võib mõjutada liikumist
Tugiliikumissüsteemi ja liigutustega seotud tegevused – raskusi pea pööramisega näiteks autoga sõites
Psüühilised funktsioonid – meeleolu alanemine ja ärevus
Liikumine – ülajäseme koormamine raske, harvem mõjutab käimist. Raskused ilmnevad tööl ja vabaajategevustel
Enese eest hoolitsemine – näiteks juuste kammimine, pesemine ja riietumine
Kodune elu – raskused kodutööde tegemisel ja poes käimisel
Inimestevahelised suhted – sotsiaalne isolatsioon, raskused hobidega tegelemisel
Kesksed eluvaldkonnad – osaline või täielik töö/õppimisvõimetus
Kaelavaluga patsiendi lülisamba kaelaosa rutiinne piltdiagnostika (röntgen) ei ole vajalik. Kui arstil anamneesi või kliinilise leiu põhjal tekib kahtlus tõsisest või spetsiifilisest haigusest, siis on eelistatud MRT uuring. Röntgenpiltidel nähtavad muutused lülisamba kaelaosas sagenevad vanusega ja on leitavad ka neil, kellel kaebusi valule ei ole.
Kaelavalu ravi üldpõhimõtted
Äge kaelavalu paraneb sageli ilma erilise ravita. Oluline on vaatamata valule jääda võimalikult aktiivseks. Kaelavalu ennetamisel ja ravis saab igaüks ise palju ära teha võttes piisavalt aega puhkuseks, olles füüsiliselt aktiivne, tegeldes stressi maandamisega, vältides pikaajaliselt sundasendeid ja pikka istumist jne.
Teadusuuringud on tõestanud, et liikumine vabal ajal vähendab kaelavalu krooniliseks muutumise riski. Kaela- ja õlavöötmelihaste lihasjõudu või -vastupidavust parandavad harjutused võivad olla kasulikud kroonilise kaelavalu korral. Aeroobsed harjutused on soovituslikud, kuigi nende mõju kaelavalu patsientidele ei ole uuritud.
Unehäired, ärevus ja depressioon vajavad asjakohast ravi.
Psühholoogide poolt läbiviidav kognitiivne teraapia võib olla efektiivne kaelavalu ravis. Manipulatsioonid võivad vähendada valu ägeda kaelavalu korral, kuid teavet tõhususe kohta ei ole, kui seda võrreldakse aktiivse ravimeetodiga – manipulatsioon ei näi olevat parem mobilisatsioonist.
Mobilisatsioonist võib olla lühiaegset kasu muu ravi osana pikaleveninud ja kroonilise kaelavalu ravis, kuid tõendeid pikaajalise tõhususe kohta ei ole.
Manipulatsioonid ja mobilisatsioonid on manuaalterapeutide, kiropraktikute või füsioterapeutide poolt läbiviidavad ravimeetodid. Lülisamba mobilisatsioon on aeglane liigutus, millega viiakse lülisamba üks või mitu lüli liikumisulatuse piirini. Manipulatsioon on väikese amplituudiga, kiire liigutus, mille tulemusena fassett-liigeste vahemikud avarduvad, vabanevad lülisamba struktuurid, venivad lülisammast ümbritsevad lihased ning pinge liikumis-segmendis väheneb. Lülisamba mobilisatsioonis ja manipulatsioonis kasutatakse erinevaid tehnikaid, mis avaldavad lülisambale erinevat biomehaanilist toimet (Dagenais jt, 2010).
Massaaži tõhususest ei ole usaldusväärseid uuringuandmeid, mis ei täenda seda, et sellest paljudel kaelavaluga patsientidel abi ei oleks.
Füüsikalisi ravimeetodieid (TENS, traktsioon ehk venitusravi, kaelatugi, elektriravi, ultraheli, madalsageduslik laserravi) ei ole eraldi uuritud võrdlevates uuringutes. Igapäevases taastusarsti praktikas kasutatakse ja neist võib valu ja lihaspinge vähendamisel abi olla.
Akupunktuur võib lühiajaliselt leevendada kroonilist kaelavalu, kuid pikaajalise mõju kohta tõendus puudub.
Kuivnõelravi on suhteliselt uus ravimeetod ja seda on veel vähe uuritud, kuid enda kogemusest võin öelda, et tulemused on väga head ja olen saanud aidata paljusid patsiente. Sageli piisab vaid mõnest seansist valu ja lihaspinge leevendamiseks ja tulemus püsib kaua kui patsient teeb ise lisaks harjutusi ja tegeleb endaga.
Kuivnõelravi (dry needling) puhul kasutan ravi läbiviimisel peenikesi nõelu, millega mõjutatan lihaseid ja lihasfastsiat, seal paiknevaid triggerpunkte, et vähendada lihaspingeid, -valu ja parandada liigeste liikuvust.
Artikli autor on dr. Merle Rokk.