Kroonilise valu käsitlus

 

Igaüks tunneb mõnikord valu ja see on täiesti normaalne. Teatud eas tundub isegi veidi imelik, kui kehas kusagil midagi ei valuta.

 

Seevastu on ägedam valu hoiatussignaal, et kaitsta meid vigastuste eest. Kui äge valu jääb aga ravimata või mingil muul põhjusel pikemalt kestma, siis võivad kesknärvisüsteemis paiknevad valurajad muutuda ülitundlikuks ja valu võib ajus pikemalt püsima jääda. Vigastus võib olla juba ammu paranenud, kuid valuradade närvirakud signaliseerivad ikka ajule, et vigastatud koht valutab. Püsivat valu nimetatakse ka krooniliseks valuks.

 

Krooniline valu on kestev ja nähtamatu haigus

 

Krooniliseks valuks peetakse üle kolme kuu kestnud valu, millega kaasnevad tihti ka muud sümptomid, näiteks väsimus, unehäired, isutus, meeleoluhäired. Tegemist on sageli esineva probleemiga, mis on Euroopas levinud 25–30%-l rahvastikust. Tänapäeval on teada, et valutunnet mõjutavad väga paljud asjad, mitte ainult konkreetne koevigastus. Valutundlikkus võib olla kaasasündinud või geneetiliselt mõjutatud. Valutundmist mõjutavad ka meie minevik, elukogemused ja kasvukeskkond. Kuidas me valusse suhtume ja valu korral käitume, sõltub sellest, millised on meie varasemad teadmised ja kogemused. Meie mälus on mustrid, mis tingivad meie käitumise valu korral. Mõtted, hoiakud ja tunded mõjutavad valu tunnetust ning valu omakorda mõjutab tundeid.

 

Kõige olulisem valu mõjutav tunne on hirm. Kontrollimatud hirmud võivad võimendada valuaistingut sedavõrd, et see muutub piinavaks.

 

Tugev tahe ja positiivsus aga tõrjub tõhusalt valu ja tõkestab selle pääsu teadvusse.

 

Kestva valuga patsiente käib taastusarsti vastuvõtul palju. Nad on käinud oma kaebustega enamasti mitme eriarsti juures ja neid on sageli põhjalikult uuritud, kuid füüsilist põhjust valule ei ole leitud. Minu vastuvõttudel räägivad patsiendid tihti, kuidas arstid ei võta neid tõsiselt ning öeldakse, et sul ei saa nii tugev valu olla, sa näed hea välja ja selleks ei ole põhjust, sest kõik uuringud on korras. Mõni arst on öelnud patsiendile, et su „valu on kõrvade vahel“ või „sa mõtled valu välja“ ja suunanud psühhiaatri vastuvõtule.

 

Asi ei ole selles, et arstid ei hooli, vaid nad lihtsalt ei ole kursis uusimate uuringute ja arusaamadega valust või neil ei ole aega süvenemiseks. Valu on ehtne, valu on alati „päriselt“. Selle on välja selgitanud uusimad aju-uuringumeetodid, mis võimaldavad valu objektiivselt mõõta. Funktsionaalsete magnetpildistustega suudetakse tuvastada millimeetri täpsusega valutunnetuses osalevad ajupiirkonnad ja mõõta nende talitlust. Aktiveeritud ajupiirkondade ulatus on kooskõlas tajutud valu tugevusega. See tähendab, et mida tugevamat valu inimene kirjeldab, seda ulatuslikumad piirkonnad on aktiivsed. Valu tajutakse ajus, eeskätt ajukoores.

 

Kui valu kauaks püsima jääb, võib valu sümptom areneda omaette haiguseks. Valu, mida algselt tunnetati näiteks seljas, siirdub pikemat aega kestes ajusse ja „tsentraliseerub“ seal. Kuigi algne koevigastus on paranenud, võib inimene endiselt tunda närvivalu, sest aju tõlgendab närvidelt saabuvaid impulsse ekslikult valuaistinguks. Sellise valu puhul ei aita seljaoperatsioon, tavaline põletikuvastane ravim ega ravivõimlemine. See valu on kesknärvisüsteemi ja aju toodang. Samamoodi tunneb fantoomvalu näiteks amputeeritud jalaga inimene, ta võib tunda, et varbad valutavad, kuigi varbaid enam ei ole.

 

Aju moodustab minevikuga seotud mälujälgi, asendab neid uue ja väljamõeldud või mujalt ülevõetud teabega ning pakub meile mineviku kohta mälupildi, millel ei pruugi tegelikkusega üldse midagi ühist olla.

 

Aju ei tembuta mitte ainult mälestustega, vaid aju suudab meid ka ilma põhjuseta murtsema ja hirmu tundma panna. Ja see omakorda suurendab valu.

 

Aju võib meie valusid ka leevendada. Näiteks kui me usume mõnda ravimeetodit, et see aitab, oleme positiivsed, siis võib valu väheneda. Kuigi teadlased on oma uuringutega tõestanud, et see meetod ei toimi, võib platseebo efekt valu ravida mõnede teadustööde kohaselt isegi tõhusamalt kui morfiin, mis on väga tugev valuvaigisti.

 

Kroonilise valu põdeja aju reageerib isemoodi ka teistele ärritustele, mitte ainult valule. Valukannataja võib muutuda ülitundlikuks paljude tegurite suhtes: tuuletõmbuse, müra, ereda valguse jne. Nii tekib nõiaring, kus närvisüsteem on pidevas ülepinges ja patsient on pidevalt väsinud.

 

Kuidas kroonilist valu ravida saab?

 

Kroonilise valuga patsient vajab arstipoolset selgitamist ja nõustamist. Patsient peab aru saama, mis temaga toimub, miks valu püsib ja kuidas ta end ise aidata saab. Kindlasti ei piisa ühekordsest arstiga kohtumisest, vaid vajalik on mitme taastusravi meeskonnaliikme ja patsiendi koostöö. Meeskonda kuuluvad ideaalses olukorras arst, füsioterapeut, õde, psühholoog, sotsiaaltöötaja ja tegevusterapeut, kes kõik vastavalt vajadusele aitavad patsiendil valuga toime tulla ja seda vähendada ning mõjutada faktoreid, mis valu tekitavad või alal hoiavad.

 

Kroonilisele valule on vaja läheneda mitmekülgselt. Valuravis kasutakse mitmesuguseid ravimeid. Lisaks tavalistele põletikuvastastele ravimitele nagu Ibuprofeen ja Diclofenac, mis ei pruugi aidata sel puhul, kasutatakse antidepressante ja krambivastasedi ravimeid, vahel ka tugevaid valuvaigisteid, nagu näiteks opioidid.

 

Iga patsient vajab individuaalset lähenemist ja oma raviskeemi, kuhu alati ei pruugigi kuuluda ravimid, piisab mõnikord regulaarsest liikumisest, lõdvestusharjutustest ja teadlikust ja rahulikust hingamisest.

 

Valu talitsemise eesmärk on, et oleks võimalikult sageli ja võimalikult palju sellist aega, häid päevi ja nädalaid, mil valu ei riku patsiendi elu. Selleks on vajalik komplekteerida valukannatajal „tööriistakast“, kus on palju erinevaid vahendeid, mida saab kasutada vastavalt vajadusele. Näiteks raskemal valuperioodil veekeskuses käimine või hellitavad kehahooldusprotseduurid, lemmikmuusika kuulamine, hea filmi vaatamine või hetk armastatud inimese embuses. Kui valu on leeveneud, siis võiks teha jalutusringi looduses, käia seenel, teha aiatööd, võtta ette midagi oma sõpradega, või muud sarnast.

 

Tulemus ei tule kohe ja kiiresti ning kui ei õnnestu kohe eelmainitust abi saada, siis tasub kas proovida uuesti või proovida midagi muud. Kui õpime oma tundeid valitsema ja mõtteviisi muutma, siis hakkame ühtlasi liikuma parema enesetunde ja kvaliteetsema elu poole.

 

Paranemine võib olla pikk protsess ja mõnikord võib patsiendil motivatsioon kaduda, ta ei pruugi ise arugi saada, kui enesetunne veidi paraneb, kuid kui valuravi meeskonna liikmed teda uuesti hindavad ja nõustavad, uusi ülesandeid annavad, ergutavad edasi tegutsema, siis on võimalik paranemine ja kaebustevaba elu.

 

Soovitan lugeda soome arsti Helena Miranda kirjutatud raamatut „Võim valu üle“, millele toetudes selle artikli kirjutasin.

 

Artikli autor on dr. Merle Rokk