Alaseljavalu
Alaseljavalu käes kannatab väga palju inimesi kogu maailmas. Selle uuringuteks ja raviks kulutatakse kolossaalseid summasid – rohkem kui vähi ja diabeedi raviks kokku.
Peaaegu iga teine inimene maailmas on tundnud alaseljavalu. Tavaliselt möödub see paari nädalaga ja otsest ravi ei vaja. Viimasel ajal võrreldakse seljavalu isegi nohuga, kuna väga vähestel inimestel kujuneb sellest pikaajaline probleem.
Üldiselt teevad arstid mitmeid uuringuid, et välistada mõnda tõsisemat haigust, mis võiks valu põhjuseks olla. Ainult 5%-l uuritavatel võib uuringutel leida tõsisema muutuse. Siit tekib mõte, et kas mitte uuringud ei tee asja hullemaks, sest nende kaudu võib leida midagi, mis kõlab patsiendile hirmutavalt ja ebanormaalselt, mida ta omakorda oma valuga seostama hakkab. Need on näiteks „diski degeneratsioon“, mis on sama loomulik kui hallid juuksed ja kortsud, mis vananemisega kaasnevad ja ohtlikud ei ole. Arstidel tasuks enne mõelda, kui patsiendi uuringule saadavad ja ta ära hirmutavad, sest radioloogi poolt kirjutatud uuringu kirjeldus, mis kubiseb meditsiinilistest terminitest, võib esialgu muuta pelglikuks. Kui patsiendile probleemi ei selgitata, siis saab ta aru sellest nii, et need muutused põhjustavad seljavalu ja ei julge ennast enam liigutada, mistõttu muretsevad nad end haigemaks.
Tavaliselt piisab seljavaalu puhul visiidist perearsti juurde, kes hindab patsienti ja selgitab, et see ei ole midagi hirmsat. Ta julgustab liikuma, lõõgastuma ja vajadusel kirjutab välja valuvaigisti. Kuna valu algab sageli pärast füüsilist pingutust (raskuse tõstmine, sundasendis töötamine, vms), siis paar päeva lõõgastust ja rahu on kasuks.
Uuringutega on tõestatud, et liikumine ja aktiivsed tegevused on paremad kui pikutamine.
Liigutamine on lubatud ka siis, kui see tekitab valu – sellega ei lõhu midagi ära ja ei tee hullemaks. Oluline on teada seda, et ei ole mitte ühtegi harjutust või tegevust, mis oleks seljale otseselt kas „hea“ või „halb“. Igasugune liikumine aitab. Püüa leida liikumine, mis sulle meeldib ning tee seda omale sobival ajal ja kohas.
Sageli ei põhjusta seljavalu mitte mingi „paha liigutus“ või konkreetne trauma. On palju faktoreid, mis võivad osaleda seljavalu tekkes ja mitte paranemises. Näiteks halb tuju, lootusetusetunne, hirm, halvad töösuhted või pereprobleemid, stressirohked olukorrad, halb uni.
Kindlasti ei ole seljavalu „ainult sinu peas“, nagu paljud arstid patsiendile ütlevad. Inimene ei mõtle valu välja ja see on reaalselt olemas, kuigi emotsioonid ja uskumused on olulised selle püsimisel. Sarnaselt peavaluga võid tunda tugevat valu ka mõnes teises kehaosas ilma, et seda põhjustaks kudede kahjustus.
Sa oled nagu tass, kus on sinu keha, sinu pere, sinu töö, sinu mõtted, uskumused, jne. Kui seda kõike on liiga palju, siis sinu tass ajab üle.
Kui me tegeleme ainult oma kehaga, st. teeme harjutusi seljale ja teisi eelnimetatud faktoreid ei mõjuta, siis tulemust ei tule.
Kui sulle on räägitud hirmutavaid asju sinu lülisamba, lihaste kohta või paranemise kehva prognoosi kohta, siis võib see suurendada pinget sinu lihastes, mis võib omakorda süvendada ka seljavalu. Tunne ära oma stress, emotsioonid ja uskumused ja saa aru, et valu on hoiatav signaal.
Taastusarstina pean kõige olulisemaks seda, et arstid selgitaksid patsiendile, et valu on keha kaitsev reaktsioon, valu on tundmus, mis tekib närvisüsteemis. Kord juba olnud valu hoitakse mälus alles ja alati ei pruugi olla füüsilist kahjustust, et uuesti valu vallandada. Viimasel ajal kõige efektiivsemaks valuravi meetodiks peetaksegi patsiendi õpetamist ja nõustamist, et patsient saaks aru mis tema kehas toimub ja oskaks end ise valu tekkimisel efektiivselt aidata.
„Seljavalu ennetamine“ kõlab hästi, kuid on enamasti saavutamatu. Näiteks koormuse vähendamine alaseljale, lihastreening, manuaalteraapia, ergonoomiline töökoht ei ole alati vähendanud inimeste seljavalu. Need võtted võivad panna hoopis inimese liigselt mõtlema ja muretsema seljavalust.
On kaks võimalikku alternatiivi seljavalu ennetamiseks:
- Selle asemel, et keskenduda liigselt ainult füüsilistele faktoritele (nagu näiteks rüht, ergonoomika ja manuaalsed tehnikad), võiks seljavalu ennetsuprogramm olla suunatud suurematele riskifaktoritele (nagu näiteks uni, meeleolu, stress, üksindus, üldine tervislik seisund, rahulolu tööga, jne).
- Teine ennetusmeetod on enam vasturääkiv, mis ütleb, et seljavalu ei ole võimalik ära hoida ja ennetada. Põhjus on selles, et seljavalu teke ei erine suuresti emotsioonide (näiteks kurbus või väsimus) tekkest. See on „üks osa elust, mis ei ole meeldiv“, kuid tabab mõnikord igaüht meist.
Maailmakuulus teadlane, valuuurija prof. Lorimer Moseley on öelnud seljavalu kohta umbes samamoodi: Selg ei ole nõrk, selg on üks tugevamaid struktuure kehas ja püsiva vigastuse teke on üliharv. Lõõgastunult liigutusi tehes aitad seljal paremini taastuda. Liigutusi vältides on halvem. Algul võib olla valulik liigutada, kuid see möödub. See teooria, et alaseljavalul on mehaanilised põhjused, ei ole uuringutega paika pidanud. Lülisamba muutused on nagu hallid juuksed, mis kaasnevad vananemisega.
Seljavalu ei ole sinu „peas kinni“, kindlasti mitte. Valu on reaalne probleem.
Aga kust me teame, et seljavalul ei ole tõsist põhjust?
Selleks on nn. punased lipud, mida arst hindab ja sellega saab üsna lihtsalt teha otsuse, kas täiendavaid uuringuid on vaja. Näiteks sel juhul kui valu on kestnud üle 6 nädala ja valu läheb järjest halvemaks; valu on väga tugev ja ei allu enam valuvaigistitele;i esineb tuimus kubeme ja päraku piirkonnas; põie ja soole kontrollis on häire või on olnud trauma, mis võis tekitada lülisamba murru, vms.
Valu ei pea kannatama. Tule konsultatsioonile.
Artikli autor on dr. Merle Rokk. Kirjutatud Kieran O´Sullivani artiklite põhjal.